HALOTERAAPIA

 Lea Salmistu 

HALOTERAAPIA AJALUGU

 Mittemedikamentoossete ravimeetodite kasutamine omab pulmonoloogias suurt tähtsust. Need meetodid on füsioloogilised,

 omavad laia toimespektrit, võimaldavad vähendada medikamentoosse ravi mahtu ning suurendavad profülaktika ja 

rehabilitatsiooni võimalusi.

Teiste seas on oma roll ka haloteraapial. Selle ravimeetodi loomise aluseks oli speleoteraapia, mis tähendab, ravi 

soolakaevanduste mikrokliima tingimustes. Kreeka keeles tähendab “halos” soola, seega on haloteraapia “ravimine soolaga”.

 Pärimuste kohaselt viisid vanal ajal haigeid soolakoobastesse mungad, kes peenestasid seal stalagmiite, et võimaldada oma

patsientidele soola sisaldava õhu sissehingamist.

19.sajandi keskel märkas poola tööstusterapeut Felix Botchkowski , et soolakaevandustes töötavad inimesed ei haigestunud 

kopsuhaigustesse. 1843.aastal ilmus tema raamat soolatolmu efektist. Tema järgija Mstislav Poljakowski rajas Krakovi

 lähedale Velickosse soolaravila, kus see töötab siiani.

Teise Maailmasõja aastatel kasutati Saksamaal soolakoobast mitme kuu vältel pommivarjendina. Sealt väljudes tundsid 

paljud haiged, et neil muutus astma kulg oluliselt kergemaks.

Saksamaal, Šveitsis, Ungaris, Bulgaarias ja Jugoslaavias on kasutatud sanatooriumidena looduslikke karstikoopaid, kuna

positiivset mõju avaldavad uuringute kohaselt ka negatiivset elektrilaengut kandvad Ca- ja Mg-ioonid.

Endises Nõukogude Liidus sai speleoteraapia aluse 1968.aastal Taga-Karpaatias Solotvino külas kaevanduse nr.8 baasil 

loodud allergoloogilise profiiliga haiglas. Saadud terapeutilist efekti on kinnitatud mitmesuguste biokeemiliste, immunoloogiliste

 ja mikrobioloogiliste uuringutega. Speleoteraapia on võimaldanud saavutada enamusel haigetest 6 kuu kuni 5 aasta pikkust

remissiooni..

Haloteraapiat on ravimeetodina rakendatud 1980. aastate keskpaigast, selleks ehitatakse spetsiaalsed ruumid - halokambrid.

Erinevalt speleoteraapiast, kus ravitoimet avaldab looduslike faktorite kompleks, on haloteraapia puhul tegu 

aerosoolteraapiaga. Peamiseks ravifaktoriks on aerodispersne keskkond, mis on küllastatud NaCl kuiva aerosooliga 

kontsentratsioonis 0,5 - 9 mg/m2 , osakeste suurus on 1-5 μm. Kaasajal võimaldab raviaparatuur rakendada erinevate

 haiguste puhul erinevaid ravirešiime.

Lisaks halokambrile on tänapäeval võimalik kasutada ka individuaalseid haloinhalaatoreid, kus peendispersioonne kuiv 

NaCl-ga küllastatud õhk hingatakse sisse nina ja suud katva maski abil. Sellist inhalaatorit on mugav kasutada kodustes 

tingimustes või raviasutustes lühiajaliste ja operatiivsete ravikuuride teostamiseks, eelkõige LOR-patoloogiaga haigetel.

HALOTERAAPIA TOIMEMEHHANISM.

 NaCl aerosooli toime:

1. Parandab bronhiaalsekreedi reoloogilisi omadusi, soodustades mukotsiliaarse kliirensi normaliseerumist.

2. Vähendab vedeliku väljutamise kaudu bronhide limaskesta turset.

3. Vajalik hingamisteede ripsepiteeli normaalseks funktsioneerimiseks, krooniliste kopsuhaiguste puhul võib NaCl

 kontsentratsioon bronhiaalsekreedis olla langenud.

4. Omab bakteritsiidset ja bakteriostaatilist toimet hingamisteede mikrofloorale. Vähendab oluliselt bakterirakkude 

adhesiooni hingamisteede limaskesta rakkudele.

5. Stimuleerib alveolaarseid makrofaage, tõstes nende fagotsütaarset aktiivsust.

6. Soodustab sekretoorse IgA produktsiooni.

7. Sisaldab olulises hulgas negatiivseid ioone, mis omavad samuti terapeutilist, eelkõige sedatiivset toimet.

 

Raviotstarbeliste aerosoolide jaoks on äärmiselt oluline näitaja disperssus, s.t. osakeste suurus, kuna just see määrab,

millises hulgas aerosool kopsudesse satub. Optimaalne osakeste suurus on 1 - 5 μm, see võimaldab neil tungida erineva

 kaliibriga bronhidesse. Sellise disperssusega (pisiosakesteks peenestatud) on ka haloteraapias kasutatav NaCl aerosool.

Haloteraapia erineb tavalisest aerosoolravist, kuna siin kasutatakse NaCl kuiva aerosooli.

Kuiva NaCl aerosooli eelised:

1. Kuiva aerosooli osakesed jäävad kopsudesse püsima kauemaks kui tilkaerosooli puhul. Kuiva aerosooli kumulatsioon 

hingamisteedes on 70-80%, niiske aerosooli puhul on see näitaja 40-50%. Samal põhjusel on ka paljud astmaravimite

 väljatöötamisega tegelevad firmad hakanud järjest enam tootma pulberinhalaatoreid.

2. NaCl kuiva aerosooli osakesed kannavad olulist negatiivset elektrilaengut. Hingamisteede limaskestal on nõrk positiivne

 laeng. Nii sadestuvad negatiivsed NaCl osakesed bronhide pinnale enam kui elektriliselt neutraalsed osakesed. Lisaks

 sellele suurendab negatiivne laeng aerosooli stabiilsust.

3. Kuivad NaCl osakesed muutuvad hingamisteedes sealse ~100%-lise suhtelise niiskuse tõttu ka ise niiskemaks, 

ühinevad ja ladestuvad limaskestadele. Hingamisteedes viibimise vältel ei jõua osake täielikult lahustuda ja ümbritseva 

keskkonna kontsentratsiooniga tasakaalustuda.

4. Kuiva aerosooli kasutamine võimaldab luua ruumis optimaalsed temperatuuri ja niiskuse tingimused. See võimaldab

 vältida hingamisteede limaskestade turset ja bronhospasmi, mis tekivad mõnedel haigetel niiskete aerosoolide kasutamisel.

5. Haloteraapia ühe seansi ajal saadav NaCl annus on oluliselt väiksem sellest, mida patsient saaks NaCl niiske aerosooli

 inhaleerimisel. Sõltuvalt režiimist saab patsient 1 tunni kestva raviseansi jooksul 0,3 - 4,5 mg , füsioloogilise lahuse

 inhaleerimisel 1 minuti jooksul aga 10 mg NaCl.

6. Kuiva aerosooli kasutamine võimaldab säilitada ruumis etteantud parameetreid kogu raviseansi vältel.

 

HALOTERAAPIA KLIINILINE EFEKT.

 Alates 1.-5. seansist märgivad patsiendid enesetunde paranemist ja une normaliseerumist.

 Muutused alumiste hingamisteede kroonilisi haigusi põdevate patsientide seisundis:

 1. Erituva röga hulk suureneb, see muutub vähem sitkeks ja eritub oluliselt kergemini, hingamiskahin muutub vesikulaarseks,

kuivade räginate hulk väheneb.

2. Ekspiratoorne düspnoe väheneb või kaob.

3. Bronhiaalastma, kroonilise bronhiidi ja tsüstilise fibroosiga haigetel läbiviidud bronhiaal- ja nasaalsekreedi tsütoloogilised

 uuringud on näidanud järgmist: enne haloteraapiat olid sekreedis väikese eluvõimega rakud, suurenenud tsütoos, kõrge

 neutrofiilide ja bronhiaalepiteeli rakkude sisaldus, madal alveolaarmakrofaagide hulk. Pärast ravi vähenes neutrofiilide ja 

patogeensete mikroorganismide ja tõusis alveolaarsete makrofaagide hulk.

4. Paraneb humoraalne ja rakuline immuunsus, eriti oluline on üldise IgE taseme langus astmahaigetel.

5. Välishingamise funktsiooni uuring näitab bronhiaalpuu läbitavuse tõusu, mis tekib tavaliselt 5.-7.seansiks ning säilib 

ravikuuri lõpuni. Olulisi muutusi PEF osas enne ja pärast seanssi ei ole, seega ei avalda haloteraapia otsest toimet 

obstruktsiooni bronhospastilisele komponendile, positiivne toime bronhiaalpuu läbitavusele leiab aset aegamööda põletiku 

ja düskriinia vähenemise arvel.

6. Bronhoskoopia andmetel paraneb enamusel patsientidest bronhiaalpuu endoskoopiline leid: oluliselt vähenevad või kaovad 

limaskesta põletikulised muutused, väheneb bronhiaalsekreedi hulk ja bronhide hüperreaktiivsuse tase.

7. Ravi toimel väheneb üld IgE tase, tõuseb organismi üldine mittespetsiifiline ja immunoloogiline reaktiivsus.

  

Mõnedel raske kuluga bronhiaalastma ja oluliste välishingamisfunktsiooni muutustega patsientidel võib tekkida pärast 5-7 

seanssi lühiajaline seisundi halvenemine. See kestab 3-5 päeva ja ei nõua tavaliselt ravi katkestamist. Mõnedel patsientidel 

esineb sel ajal vere biokeemiliste näitajate aktiivsuse tõus, leukotsütaarse valemi muutused ja bronhide läbitavuse langus. 

See näitab hingamisteede lokaalse reaktsiooni ja organismi üldise reaktiivsuse muutust ravi tulemusena.

Tavaliselt toimub täielik tervistumine 14.-15. päevaks.

 NB! Kui patsiendil esineb ravi foonil bronhospasm, tuleb enne haloteraapia protseduuri inhaleerida täiendavalt lühitoimelisi 

β- adrenomimeetikume, et kuiv soolaaerosool satuks võimalikult sügavale bronhidesse.

 

LOR-patoloogiaga patsiendid:

 1. Allergilise ja vasomotoorse riniidi ning mädase sinusiidiga haigetel paraneb ninahingamine, mis võimaldab loobuda

 lokaalsetest vasokonstriktoritest, limase eritise hulk ninast väheneb või kaob hoopis, aevastamine lakkab.

Rinoskoopial on märgatav ninakäikude valendike avardumine ja ninalimaskesta normaliseerumine.

Nina kõrvalkoobaste röntgenoloogilisel uuringul võib kõigil patsientidel märgata turse olulist vähenemist või kadumist.

Mädase sinusiidiga haigetele soovitatakse haloteraapiat pärast põskkoobaste punkteerimist ja mäda evakuatsiooni. 2-3 

seansi järel kaob sekreet põskkoobastest täielikult ning korduvat punktsiooni ei ole vaja.

2. Kroonilise farüngiidi puhul kaob raviga kihelemine, düskomfordi- ja tükitunne umbes 52%-l patsientidest. Kui pärast 

7 seanssi ei saabu subjektiivset paranemist, pole edasisel ravil mõtet. Tavaliselt saadakse hea efekt hüpertroofiliste

 farüngiitide puhul, eriti väljaspool ägenemisperioodi. Atroofiliste variantide korral võib tekkida subjektiivselt negatiivne 

reaktsioon patsiendi poolt.

3. Haloteraapia annab positiivset efekti tubootiitide korral, eriti hea ja kiire efekt saadakse ägeda protsessi korral,

 krooniline protsess allub ravile aeglasemalt.

4. Krooniline tonsilliit: haloteraapia ei ole neil juhtudel alati efektiivne, kuna liidete tõttu ei jõua aerosool eesmärgini. Kui 

liited pole väljendunud, võib haloteraapia soodustada tonsillide puhastumist patoloogilisest sisaldisest.

5.Endonasaalsete ja endolarüngeaalsete operatsioonide järgselt likvideerub reaktiivne põletik oluliselt kiiremini kui 

tavalise ravi puhul. Aerosooli bakteritsiidne ja turset alandav toime soodustab paranemisprotsessi.

6.Pollinoosi puhul soovitatakse alustada ravikuuri enne oodatavat õitsemisperioodi ning jätkata kogu õitsemisperioodi vältel.

7.Nina polüpoos: opereerimata juhtudel on ravil parem efekt, pärast operatsioone tekkinud armid vähendavad ravi 

efektiivsust. Kui haigetel on väikesed polüübid, siis 6.-7. seansil nad suurenevad ja ravikuuri lõpuks tavaliselt praktiliselt 

kaovad. Kui polüübid jäävad endiselt väga suurteks, soovitatakse patsiendid kohe saata operatiivsele ravile – sel ajal on see

 lihtsamalt teostatav ning postoperatiivne periood kulgeb paremini.

8. Adenoidid. Haloteraapia annab väga head efekti adenoidiitide puhul, kindlasti vasokonstriktorite foonil. Tavaliselt toimub

 4.-5. seansi järel kerge seisundi halvenemine. Kui 6.-7.seansi järel olulist raviefekti pole, soovitatakse operatiivset ravi.

 Efekti olemasolul soovitatakse jätkata ravi 20 seansini ja minna siis LOR-arsti juurde kontrollile.

 Enne haloteraapia protseduuri on soovitav ninna manustada lokaalseid vasokonstriktoreid, et kindlustada maksimaalne

 soolaaerosooli sattumine nina limaskestale.

 

Haloteraapia efektiivsus dermatoloogiliste haiguste puhul:

 Atoopilise dermatiidi eksudatsiooniga kulgev vorm, ekseem, psoriaas stabiliseerumisfaasis:

Nahalööbed taanduvad, sügelus lakkab, väheneb sümpatikotooniaga seotud sümptomaatika.

Püodermiaga tüsistunud atoopiline dermatiit:

Mädapõletikust tingitud lööve taandareneb praktiliselt täielikult. Raviefekt ei sõltu aastaajast.

Atoopilise dermatiidi difuusne vorm:

Oluline paranemine leiab aset harvem kui eksudatiivse vormiga haigetel. Paranemine väljendub sügeluse ja lihhenisatsiooni 

täielikus kadumises.

Alopeetsia: haloteraapia seansside käigus on alopeetsiaga meespatsientidel tuvastatud uue juuksekasvu teket.

  

HALOKAMBRI TEHNILINE LAHENDUS JA ORGANISATOORNE TÖÖ .

 Halokamber kujutab endast 2-3 spetsiaalselt selleks kohandatud ruumi. Põhiruumi põrandapinna suurus on 20 - 40 m2, 1

 inimese kohta arvestatakse 6 m3 ruumi. Seinad, vahel ka lagi on kaetud spetsiaalse soolakihiga, mis on puhvriks 

atmosfääriniiskusele ja soodustab keskkonna aseptiliste omaduste säilimist. Lisaks sellele genereerib seintel olev soolakiht

 atmosfääriniiskuse toimel submikroonseid aerosooliosakesi, mis avaldavad samuti teatud toimet organismile. Selles ruumis

 luuakse kuiva NaCl aerosooliga küllastatud aerodispersne keskkond. Õhu puhastamiseks ning normaalse rõhu säilitamiseks

 halogeneraatori sisselülitamise aja kestel paigaldatakse tööruumi aktiivses (seansside vaheajal) ja passiivses (seansi ajal)

 režiimis töötav väljatõmbeventilatsioon.

Ravirežiim sõltub haigusest, selle kulust ja välishingamise funktsiooni näitajatest.

Ruumis säilitatakse stabiilset niiskust ja temperatuuri. Ravikambris püsib pidevalt hüpoallergeenne ja hüpobakteriaalne 

keskkond. Haloteraapia seansi vältel võib 1m3 õhus olla 90 -200 saprofüütset mikroobi (ÜTO andmeil loetakse steriilseks

 õhku, kus leidub kuni 300 mikroobi / 1m3). Mikroorganismide sisaldus õhus langeb seansi lõppedes algtasemele 10-20 

minutiga. Patogeenseid organisme (stafülokokke, streptokokke) selles keskkonnas ei leita.

Aerodispersne keskkond luuakse kuiva aerosooli genereeriva seadme – halogeneraatori - abil.

Kõrvalruumis asub juhtimisblokk. Eelpool nimetatud parameetrite muutumisel kambris toimub vajalike süsteemide 

automaatne sisse- ja väljalülitamine.

Täiendava psühhosugestiivse efekti saamiseks kasutatakse muusikat või audiovisuaalset programmi.

 Ravikuur koosneb 12-25 raviseansist kestusega 30-60 minutit lastele ja 60 minutit täiskasvanutele. Patsiendid jagatakse

 vastavalt arsti poolt ordineeritud ravirežiimile gruppidesse. Seansi ajal istuvad patsiendid tugitoolides, soovitatakse hingata

 nina ja suuga.

Ravikuuri jooksul jälgib patsiente meditsiiniõde, arstlik kontroll toimub kord nädalas, vajadusel sagedamini.

Hinnatakse järgmisi sümptomeid:

-patsiendi üldseisundit,

-köha intensiivsust,

-röga hulka ja iseloomu,

-ekspiratoorse düspnoe sagedust ja hoogude intensiivsust,

- kopsude auskultatoorset leidu.

Välishingamise näitajad registreeritakse kuuri keskel 7.-10. seansil ja pärast ravi lõppu.

Ravi efektiivsust hinnatakse tavaliselt kliinilis-funktsionaalsete ja laboratoorsete näitajate alusel.

Kui anamneesis on püelonefriit, tuleb haloteraapia kuuri käigus teha uriinianalüüse, valgu ilmumisel uriini tuleb ravi katkestada.

 

HALOTERAAPIALE EELNEVAD UURINGUD.

 Enne haloteraapiale suunamist on oluline täpsustada haiguse faas, põletikulise protsessi

aktiivsuse aste, bronhiaalpuu läbitavuse aste, lülitada välja koldeinfektsioonide olemasolu.

 Selleks soovitatakse läbi viia järgmised uuringud:

1.Vere ja uriini kliiniline analüüs.

2.Vere biokeemiline analüüs (CRP).

3.Spirograafia.

4.Röntgenülesvõte kopsudest ja põskkoobastest (näidustusel).

5.LOR-arsti konsultatsioon.

6.Stomatoloogi ja naistel günekoloogi konsultatsioon (näidustusel).

7.EKG.

8.Arteriaalse vererõhu mõõtmine.

  

HALOTERAAPIA NÄIDUSTUSED.

 1. Hingamisteede ägedad haigused (pikaleveninud kulg) ja kroonilised kopsuhaigused (ägenemise vaibumisperiood või

 loid kulg):

- äge bronhiit (kestusega üle 2 nädala),

- retsidiveeruv bronhiit,

- krooniline bronhiit,

- bronhiaalastma,

- bronhiektaasiatõbi,

- tsüstiline fibroos.

 

2. LOR- haigused:

- vasomotoorne ja allergiline riniit,

- krooniline rinosinusiit,

- krooniline farüngiit,

- krooniline ja äge tubootiit.

 

3. Nahahaigused:

- atoopiline dermatiit, eriti difuusne vorm,

- psoriaas stabilisatsioonistaadiumis,

- ekseem,

- rasune seborröa,

- naha mädapõletikud,

- akne.

 

4. Profülaktilisel eesmärgil:

- sagedased respiratoorsed viirusinfektsioonid

- retsidiveeruvad ägedad bronhiidid ja pneumooniad,

- ülemiste hingamisteede kroonilised haigused,

- pollinoos,

- suitsetamisest ja tööstuspollutantide sissehingamisest tingitud köha.

  

HALOTERAAPIA VASTUNÄIDUSTUSED.

 1. Ägedas staadiumis kopsuhaigus

2. Äge respiratoorne viirusinfektsioon palaviku ja intoksikatsiooninähtudega.

3. Veriköha.

4. Läbipõetud kopsutuberkuloos morfofunktsionaalsete jääknähtudega.

5. Läbipõetud kopsuabstsess jääknähtudega.

6. Emfüseem, difuusne pneumoskleroos hingamispuudulikkuse III st.-s.

7. Tugevad ja väga tugevad bronhide läbitavuse häired.

8. IIb ja III staadiumi hüpertooniatõbi

9. Krooniline koronaarpuudulikkus.

10. Äge nefriit ja kroonilise nefriidi ägenemine.

11. Tuumori olemasolu või kahtlus sellele (müoom ja fibromüoom ei ole vastunäidustuseks).

12. Teiste organite väljendunud patoloogia.

 Rasedus ei ole haloteraapia vastunäidustuseks, ravi teostatakse 2 nädala vältel I režiimil.

  

HALOTERAAPIA VÕIMALIKUD KÕRVALTOIMED.

 1. Naha sügelus, peenpapuloosne lööve.

Esinevad harva, kaovad reeglina 3-5 seansi järel.

2. Kihelustunne neelus.

Sellisel juhul soovitatakse loputada neelu toatemperatuuril oleva keedetud veega.

3. Silmade ärritusnähud (konjunktiviit).

Halokambris soovitatakse viibida suletud silmadega, silma võib tilgutada sulfatsüülnaatriumi lahust.

 

HALOTERAAPIA RAVIREZHIIMID JA RAVIKUURI KESTUS.

 

Nosoloogiline vorm      Ravirežiim         Ravikuuri kestus päevades

Bronhiaalastma, atoopiline vorm        1                      12 - 14

Bronhiaalastma, infektsioos-sõltuv vorm:                                                  18 - 21

FEV1 >60%                                         3                                 

FEV1 < 60%                                         2                                 

Krooniline obstruktiivne bronhiit:                                   18 - 21

FEV1 >60%                                         3                                 

FEV1 <60%                                         2                                 

Pollinoos                                             1                      12 - 14

Sekundaarne kopsuemfüseem          1                      18 - 21

Krooniline bronhiit                               3                      18 - 21

Loiu ja retsidiveeruva kuluga äge bronhiit                       2 - 3                   12 - 14

Bronhiektaasiatõbi                         3 - 4                       20 -25

Tsüstiline fibroos                            3 - 4                      20 - 25

Krooniline riniit                               2 - 3                      14 - 18

Krooniline farüngiit                              1                              15

Krooniline sinusiit                           3 - 4                              14

Äge sinusiit                                         4                               5

Nahahaigused                                1 - 2                        8 - 12